Garner Deobald workshop – lihaveiste valiku kriteeriumidest

Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu ja Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi kutsel külastas Eestit novembri esimestel päevadel Kanada Lihaveisetõugude Nõukogu (Canadian Beef Breeds Council) president Garner Deobald. Lääne-Kanada Saskachewani provintsi loodeosast Hodgeville külas viiendat põlve lihaveiserantšos majandav šharolee-kasvataja andis Eesti lihaveisekasvatajatele edasi oma teadmisi aretusloomade valikukriteeriumite teemal.
Lisaks sellele, et Garner Deobald on oluliselt pikema-ajalise lihaveisearetuse kogemusega kui Eesti lihaveisekasvatus üldse oma 15 aktiivsema tegevusaastaga, on tal ka laialdased teadmised põllumajandusloomade tervishoiupoliitikast, olles pidevas koostöös rahvusvahelise farmaatsiakontserni Boehringer Ingelheim. Kohaliku piirkonna veiste ja hobuste managerina suhtleb pidevalt kohalike veterinaaridega just loomade tervishoiu ja heaolu teemadel (nt vaktsineerimisprogrammid). Selle kõige kõrvalt jääb aega juhtida veel pereettevõtet Hawkeye Land and Livestock Ltd, tegeledes lihaveiste geneetika (nii elusloomad kui ka sperma ja embrüod) ekspordi korraldamisega ja konsultatsioonidega. Just viimaste mainitud tegevuste käigus on olnud koostööd nii USA, Araabia Ühendemiraatide, Kasahstani, Hiina, Austraalia, Venemaa ja ka mitmete Euroopa riikidega.
Eesti lihaveisekasvatajale oli huvitav fakt, et Lääne-Kanada preeria klimaatilised tingimused on üsnagi sarnased meie ilmale. Deobald mainis vaid asjaolu, et üldiselt on neil siinsest pisut kuivem kliima. Kanada lihaveisekasvatus toimib valdavalt välipidamisel ja peetavad lihatõud on kohandunud sellega, et talvel võivad miinuskraadid küündida kuni -40 ja suvel võib päevane kuumus olla +40 kraadi juures. Tugevate tuulte kaitseks kasutatakse liigutatavaid tuuletõkkeseinu ja vasikatel on vaba juurdepääs kolme seinaga allapanuga varjualusesse. Üldine praktika on see, et poegimine toimub küll hoones, aga 48 tunni möödudes on vasikas piisavalt elujõuline, et liituda õues ülejäänud karjaga. Suvised karjatamisalad on suured ja karja majandatakse karjakoerte abil, liikudes hobustel.
Oma sissejuhatuses Eesti lihaveisekasvatajatele selgitas Deobald, et lihatootmise turgu suunab tarbimine ja see võib olla aja jooksul muutuv, sõltuvalt mitmetest teguritest, mis riigiti on erinevad (seadused, keskkonnanõuded, looma tervishoiunõuded jne). Kaudsed mõjutajad lihaveisekasvatusele on klimaatilised tingimused. Otseselt mõjutavad keskkonnatingimused ja karja haldamisega seotud otsused sh maa ressursi olemasolu ja söödaressurss, mis määravad tootmise lõpptulemuse.
Seminari teema baseerus lihaveiste aretuses tehtavale selektsioonile ja selle olulisusele. Deobald tõi välja ükshaaval need kriteeriumid, millele üks põhikarja valitud lihaveis peaks vastama, et tagada põhikarja hea käsitletavus, hea karjatervis, sujuv poegimisperiood ja loomade hea viljakus. Kahel õppepäeval vaadeldi eraldi nii pullide valikukriteeriume kui põhikarja valitavate ammede soovitud välimikutunnuseid.20161102_151011-1
On üks tunnus, mis kehtis kõigi lihaveiste valikute puhul ja mida Deobald tõi ka eraldi välja vaata et ühe olulisemana – hea iseloom. Kanadas on uuringute tulemusel selgunud, et hea ja rahuliku iseloomuga lihakarjades on juurdekasvud paremad. Loomade hea iseloom mõistagi lihtsustab ka nende käsitlemist ja muudab igapäevased toimetused ohutumaks. Kindlasti on see üks päritavaid tunnuseid.
Karja sugupulli valides

Lihaveisekasvatajatele tuletati meelde tõsiasja, et sugupullil on tohutu mõju kogu karja geneetilisele arengule. Täiskasvanud pullist saadakse 25+ järglast aastas võrreldes ammlehma ühe järglasega, millega panustab pull karja geneetiliselt protsentuaalselt rohkem kui iga amm eraldi. Olles uue sugupulli valiku ees, saab valikut enda jaoks lihtsustada, tehes põhjalik eeltöö.
Alustuseks tuleks teadvustada endale milline on minu karja positsioon lihaveisekasvatuse sektoris. Selleni jõuab, kui esitada endale järgmised küsimused:
• Millisele turule ma tootma hakkan?
• Millist tüüpi lihaveised ma tahan toota?
• Milliseid tunnuseid/omadusi ma pean valima vajalike muudatuste tegemiseks?
Osates oma põhikarja nõrkusi ja tugevusi hinnata, kasutades kõikvõimalikku olemasolevat informatsiooni (jõudlusandmed, karja keskmised tulemused, toodangu omahinnad, tuluallikad), saab määratleda oma stardipositsiooni, et hakata eesmärke seadma. Raske on teha parendusi omamata täielikku ülevaadet hetkeolukorrast.
Seejärel on võimalik keskenduda oma valikutes, sugupulli valides, enda jaoks olulisematele näitajatele. Pulli valikutunnuseid geneetilise hindamise põhjal võiks grupeerida järgmiselt:
• Juurdekasv ja toodang
• Emapoolsed tunnused
• Taastootmise tunnused
• Karkassitunnused
• Karjaspüsimise- ja kohanemise tunnused
• Soovitud/sobivad tunnused
SIGIVUS on lihaveisekasvatuse taastootmisprotsessis kõige olulisem tunnus. Sellele järgnevad järglaste võõrutus- ja aastakaalud. Lihaveisekasvatusettevõttes, kus puudub kohapealne nuumasüsteem, on karkassi kaalud ja näitajad kõige vähem olulised tunnused pulli valikul.
On aga rida tunnuseid, mida lihaveisekasvataja saab hinnata visuaalse vaatlemise teel. Mõned näited: sarvilisus/nudisus, kehaehitus, keha sügavus, lihastik, värvus, suguelundite areng, liikumise korrektsus.
Tõhusaks aretustööks sobiv sugupull peab olema veatu välimikuga, liikuma mugavalt ja valutult ja liigesed, millel lasub keharaskus, peaks olema õigete nurkadega pulli karjas püsimise huvides.
Pulli visuaalselt hinnates on oluline säilitada iga looma puhul sama süsteem, et midagi hindamata ei jääks. Looma peaks hindama nii eestvaates, tagant- kui ka küljeltvaates. Deobald soovitas järjestada kehaosade hindamine järgnevalt (koos soovitavate tunnustega):
1. Pea – lihaseline ja „jõuline“, kuid mitte liiga suur või robustne.
2. Kael – nö kuivemapoolne, ilma üleliigse rippuva nahata.
3. Õlaosa – sujuv õlajoon.
4. Esijalg ja rinnak – lihaseline küünarliigese piirkond, toekas luustik ja korrektne ja sirge esijalgade seis, sügav ja lai rinnak (hea lihastuse korral lai esijalgade seis).
5. Kõhualune, keha – korrektsed suguorganid (vältida rippuva eesnahaga nö pendeldavat peenist, mis on altim kõikvõimalikele vigastustele koplis, munandid nö tilgakujulised ja ühesuurused ja samakujulised ilma munandiväädi pöörete või keerdudeta), pikk keha.
6. Tagajalad ja päraluunukk – korrektne tugev sõrgatsiliiges (sõranurk soovitatavalt 45 kraadi, jälgida, et sõrg ei oleks päkast väga madal), korrektse asetusega kannaliigesed ja tagajalgade seis (lai seis näitab head lihastust), hea lihastusega põlveosa (mitte segi ajada kannaliigesega), ümara ja pika lihastusega reie tagaosa.
7. Sujuv sabajuur – nt liiga kõrge asetusega sabajoon on päritav tunnus.
8. Laudjas – võimalikult pikk ja pigem sirgem (tasakaalus) kui liiga luipu asetusega.
9. Puusanukk – tihke lihastusega.
10. Selg – tugev sirge ülaliin, laiad selja pikkilihased mõlemal pool selgroogu.
11. Õlad – pulli eest vaadates peaks õlajoon asetsema roiete kaarega samal tasapinnal. Liiga laiade ja silmapaistvalt suurte õlgadega pullidel on kalduvus pärandada järglastele laiaõlgsust, mis võib põhjustada poegimisraskusi.
Et vaadelda pulli jalgade korreksust, peaks teda jälgima ka liikumises. Lihtne on meelde jätta, et õigete liigesenurkadega loom astub oma tagumiste jalgadega esimeste jalajälgede peale. Juhul kui tagajalg „katsub“ esimese jala jalajälge, võib kindel olla, et jalgade seis ei ole liiga saabeljas (pikem samm) ja ei ole liiga püstine (liialt lühike samm). Jalgade puhul on oluline jälgida, et need asetseksid nii eest- kui tagantvaates sirgelt ja paralleelselt (nt vältida tuleks kooskandsust, harkvarbsust, kokku asetsevaid randmeliigeseid aga ka O-jalgsust). Sõrg peaks olema ilma lõhedeta, üsna kitsa sõravahega. Sõra mõlemad pooled peaksid olema ühesuurused ja sama kujuga (nö peegeldama teineteist). Sõra korrektse kuju saab välja selgitada ka jalajälje järgi. Korrektse jalgadeseisu puhul kuluvad sõrad ühtlaselt. Korrektsete liigesenurkade puhul ei esine liiga pika „varbaga“ tagajala sõrga (saabeljala probleem) ja ei kohta ka ruudukujulist sõrga (liiga püstise jala probleem).
Euroopas ei ole väga tavaline pulli munandite mõõtmine või kuju ja suuruse hindamine. Deobald selgitas, et neil tunnustel olevat otsene seos pulli viljakusega ja ka pulli tütarde viljakusega.
Ta tõdes fakti, et täiesti perfektset pulli on väga raske leida. Alati peaks olema valmis kompromissideks, aga samas kindlasti vältima äärmusi (kõigi tunnuste puhul – jalaseisudes, lihastuses jne). Pulli valides peaks lähtuma korrektsest välimikust ja kasutama kõike meile saadaval olevat infot looma kohta – jõudluskontrolli andmed, geneetiline hindamine, lineaarne hindamine, lihaste skänneerimine jne. Soovitud tunnuseid otsides ei tohiks teha otsust vaid nende põhjal, vaid vaatama peab looma tervikuna.

Hea ammlehma valimine

Kanada näitel valitakse väljakujunenud (st et kari ei plaani enam suureneda) lihaveisekasvatusega tegelevasse ettevõttesse mullikatest igal aastal 15% põhikarja asendusloomadeks. Nende puhul jälgitakse veatut välimikku, eakohast arengut ja sigimisvalmidust. Et suguorganid oleks eakohaselt arenenud ja loom oleks piisavas kaalus ja suuruses, et teda seemendada ja sellejärgselt pulli juurde paaritusse panna. Piisavaks kaaluks loetakse 2/3 vastava lihaveisetõu täiskasvanud looma kehakaalust. Kõiki mullikaid kontrollitakse ka seemenduseelselt, kas nende poegimisteed on piisavalt avarad lihtsaks poegimiseks. Ebakorrapärasuste korral mullikas prakeeritakse. Eesmärk on esmane poegimine mullika 24. elukuul. Eelistatakse pigem pika keha, laudja ja kaelaga loomi, kellel väidetavalt on lihtsamad poegimised. Mullikatele ja lehmadele antakse aega tiinestumiseks pärast seemendamist veel 2 innatsüklit. Nende mittetiinestumise puhul nad prakeeritakse.
Välimiku hindamine lehma puhul käib sama süsteemi järgi, nagu oli see pulli puhul. Siinkohal peatus Deobald vaid pikemalt udaral, mis on lehmade oluliseks selektsiooni tunnuseks.
Ideaalse udara puhul on sellel sügav või keskmise tugevusega kesksideme kinnitus, mis hoiab nisad suunaga otse vertikaalselt maapinna suunas. Udara põhi on kannaliigesest üleval pool, kõigi udara veerandite põhi on ühel tasapinnal. Nisad on keskmise pikkusega ja 2-3 cm läbimõõduga, võimaldades vasikal mugavalt nisast imema õppida. Liiga pikkade nisade puhul on oht nende vigastamiseks suurem. Deobald prakeerib oma karjas kõik probleemsete udaratega lehmad. Samuti tuleb jälgida piimakust – oluline on, et vasikas saaks piisavalt süüa ja samas ei toimuks nö ületootmist (mis tihtipeale tekitab udaras põletikulisi protsesse).
Oma kokkuvõttes soovitas Deobald lähtuda tõupulli valikul karja või mullika-lehma valikul karjas, veatu välimikuga loomast, kes on hea sigimisvõime ja meeldiva iseloomuga. Soovitas hoiduda otsuste tegemisest üksiktunnuste põhjal. Valik peaks toimuma tasakaalustatud lähenemisel kõiki tunnuseid arvestades (välimikutunnused, geneetilised tunnused ja iseloom). Ja nende otsuste tegemise juures peaks kindlasti arvestama looma hetke keskkonna ja pidamise erisustega.

20161103_170351-1

Tekst: Sanna Turu,

Fotod: Reet Toi