Aretusprogramm

image002

Ajalugu: Aberdiin-anguse (Ab) tõu ajalugu on muljetavaldav. See arenes 19. sajandi algupoole raskepärasest, musta värvi, sarvedeta Põhja-Šotimaalt Aberdiini ja Anguse krahvkonnast pärit kohalikust tõust, kõigest 50 aasta jooksul üheks levinumaks lihaveiste tõuks kogu maailmas. Kiire arengu üheks verstapostiks oli maailmanäitusel Pariisis 1878. aastal saavutatud esikoht. Praegu arvuliselt juhtival kohal näiteks sellistes maades nagu Ameerika Ühendriigid ja Argentiina. Esimene tõuraamat loodi teadaolevalt 1862. a Eestisse jõudsid esimesed aberdiin-anguse tõugu veised 1994.a Taanist (pullid King 95168 ja Joker 95175). Esimesed puhtatõulised Ab mullikad osteti Soomest 2000.a.

Üldiseloomustus: Aberdiin-anguse tõugu veised on keskmise suurusega, pika kerega, lihaselised ja suhteliselt kõrged loomad. Teda tuntakse ka lihakeha parandaja tõuna. Kasutatakse laialdaselt ristamisel, et lihakeha kvaliteeti ja ammlehmade piimakust parandada. Värvuselt mustad, kuid esineb ka punast (retsessiivne geen).  Nabapiirkonnas on lubatud pisut valge värvuse olemasolu. Ab on briti tõugudest varavalmivaim. Suhteliselt kerge poegimisega veised, kellel on head emaomadused ja viljakustunnused. Nudi tõug, keda kasutatakse ka kui geneetilise nudistajana. Liha on väga maitsev, suhteliselt suure rasvasisaldusega (valge rasv), marmorjas ja helepunase värvusega.  Lihaskiudude vaheline rasv muudab liha mahlaseks, pehmeks ja maitsvaks. Aberdiin-anguse tõugu veis on väga hea karjamaa rohu tarbija, mistõttu ei vaja väga intensiivset söötmist. Ühe täiskasvanud veise kohta peab olema vähemalt 1 ha looduslikku karjamaad või 0,5 ha kultuurkarjamaad. Sündinud vasikatele tuleb lisaks arvestada 0,2 ha karjamaad. Lõppnuuma (viimane kolmandik) korral tuleb muidugi anda lisasööta.

Eestis on aberdiin-anguse tõumärgiks Ab ja pullidele antavad tõuraamatunumbrid on vahemikus 95000…95999.

Arvnäitajad:

01.01.13 seis:                      karju               veiseid           ammlehmi,    neist pt

PRIA                                        x                   12503             4586                x

JKK                                        198                   5739             2387               460

ammlehmade% JKK-s:                                                      52,0

Kirjandusallikate põhjal:                 Lehm             pull__________

Sünnimass (kg):                              32 – 35          35 – 38

Elusmass täiskasvanuna (kg):      600 – 800      1000 – 1250

Kõrgus (cm):                                     125 – 140      135 – 150

Tapasaagis:                                     kuni 60%       kuni 60%

Esmaspoegimisiga (kuud):                       24 – 28

Jõudlusandmed Eestis (keskmised):

Tunnus/aasta:          2011               2010               2009               2008_

Sünnimass (kg):       37,7                37,0                37,0                35,9

200p. mass (kg):      240,9              226,3              196,3              201,8

365p. mass (kg):      328,2              221,7              243,6              280,6

Aretuse eesmärk

Ab tõugu lihaveiste aretuseesmärgid on:

  1. Eesti keskkonna- ja klimaatilistesse tingimustesse sobiliku lihaveise tõu aretus, mille tulemusena toodetakse kvaliteetset veiseliha minimaalsete kulutustega (rohusöödaline ratsioon, enamasti karjamaarohul)
  2. Sugu- ja noorpullide valik aretusloomadeks
  3. Söödaväärinduse parandamine.
  4. Ammlehmade valikul jälgitakse:
  • häid emaomadusi: iseloom, piimakus.
  • heal ammlehmal on hea välimik: sirge seljajoon; pikk ja sügav kere; lai ja keskmise langusega (7-8%) laudjas; reielihas on pikk ja ümar; jalad tugevad (esijalad asetsevad paralleelselt, tagajalad külgvaates 165 kraadise nurgaga).
  1. Lihaomaduste parandamine – hea kasvukiirus, kõrge ööpäevane massi-iive (min 1 kg ööpäevas), hea lihakusklass SEUROP skaalal, liha marmorsus ja rasvasus (soovitav 1 – 3).
  2. Üksiku veise ja kogu karja tervis. Eesmärk on enam tähelepanu pöörata lehmade tervisele, mistõttu peab paranema ka lehmade karjaspüsivus.
  3. Head iseloomuomadused (rahulik, sõbralik).
  4. Puhtatõuliste lihaveiste osakaalu suurendamine tõu siseselt.
  5. Keskmine vasikate sünnimass: lehmikud 38 kg, pullikud 40 kg
  6. Keskmine võõrutusmass 200-päeva vanuselt: lehmikud 240 kg, pullikud 250 kg
  7. Keskmine aastase veise mass: lehmikud 380 kg, pullikud 450 kg
  8. Turunõuetele vastava lihakeha, 270 kg, peab saavutama vähemalt 0,9 kg ööpäevase massi-iibe korral 15 kuu vanuses, kusjuures elusmass on 465 kg.
  9. Tapasaagise % lihaks realiseeritavatel veistel: minimaalselt 58
  10. Lihakusklassi eesmärk: O – R – U
  11. Täiskasvanud lehmade ristluu kõrgus on min 140 cm, kusjuures lehma rind peab olema lai ning kere sügav, selleks et tarbida maksimaalselt pakutavat rohusööta. Täiskasvanud lehma kehamass peab olema vähemalt 700 kg.
  12. Lehmade surnultsündinud vasikate ja raskete poegimiste arv peab olema minimaalne. Iga ammlehm peab aastas andma ühe vasika. 100 ammlehma kohta peab saama vähemalt 90 elusat vasikat.
  13. Ammlehmade soovitav tiinestumisindeks on 1,6 doosi spermat tiinestumise kohta.
  14. Esmaspoegimisiga soovitavalt 24 – 28 kuud.

Eesmärkide saavutamine:

  1. Pulliemade valik. Kuna geneetilise hindamise korraldamine Eestis vajab senisest enam puhtatõuliste veiste olemasolu, siis pulliema valik geneetiliste näitajate alusel jääb tulevikku. Pulliema Eestis on täna hea ja unikaalse põlvnemisega ammlehm.
  2. Pulliisade ning pullide valik karja parandamiseks. Lähtutakse parimatest pullidest kodu- ja välismaal ja maailma parimate pullide sperma sisseostmisest. Kuna hetkel Eestis lihaveiste välimiku hindamine ja geneetiline hindamine puuduvad, siis on pulliisade valiku peamised kriteeriumid kas:
  • järglaste välimiku üldhinnang ja lineaarne hindamine üksiktunnuste osas positiivne (välismaalt aretusmaterjali soetamisel).
  • järglased on silmapaistvad ka funktsionaalsete tunnuste (eluiga- ja kasutamiskestvust mõjutavad näitajad) poolest (välismaalt aretusmaterjali soetamisel).
  • põlvnemise unikaalsus ja sobivus (nii kodu-kui välismaalt aretusmaterjali soetamisel).
  • Lihatõugu aretuspull on kantud tõuraamatusse ja vastab A osa nõuetele. Tõuraamatu numbri puudumisel ei vasta pull aretusprogrammis kehtestatud nõuetele. Isa andmed küll andmebaasi registreeritakse, kuid aretuses nende järglasi kasutada ei saa.
  1. Aberdiin-anguse tõugu lihapullide testimine Eestis. Vastavalt sugupullide nõudlusele valitakse välja vajalik arv pulle nõutud tõugudest. Pullid ostetakse jaama enam vähem sarnases vanuses, neid söödetakse teadlaste poolt koostatud söödaratsiooniga ning kontrollitakse nende kasvu ja arengut ning tervist. Testperioodi lõppedes müüakse pullid farmidesse. Testperioodi pikkus on max 6 kuud.
  2. Parimate ammlehmade väljaselgitamiseks on vajalik puhtatõuliste ammlehmade lineaarne hindamine.
  3. Aberdiin-anguse tõu aretusfarmide kujundamine, kus tegeldakse pidevalt geneetilise tuumiku taseme tõstmisega. Aretusfarmide ülesanne on toota tootmiskarjadele väärtuslikke puhtatõulisi sugupulle ja lehmikuid. Aretuskarjades peetakse jõudluskontrolli, mille läbi on kohustus kaaluda veised, lisaks metoodikas kinnitatule, 200- ja 365 päeva vanuses.
  4. Puhtatõuliste aberdiin-anguste arvukuse kiiremaks suurendamiseks, saavutades sellega karjas olevale sugupullile optimaalne koormus, ei soovitata piimalehmade ristamist lihatõugu pullidega. Paremate tulemuste saavutamiseks kasutatakse erinevaid ristamismeetodeid lihatõugude vahel.
  5. Jõudluskontrolli levik veiste üldise kvaliteedi, aretustaseme, paremate karjade ja perspektiivsete suguloomade väljaselgitamiseks.
  6. Selektsiooniedu suurendamiseks tuleb laiendada veiste kunstliku seemenduse ja embrüosiirdamise kasutamist.

 Aretusmeetodid

Aretusmeetoditega saavutatakse turunõudeid määravad aretuseesmärgid. Aberdiin-anguse veise aretuses on kasutusel järgmised võimalikud aretusmeetodid:

  1. Puhasaretus – parandada aberdiin-anguse tõugu. Püütakse süstemaatilise valikuga kinnistada teatud tunnuseid mitme põlvkonna vältel
  1. kasutatakse ainult parimaid isas- ja emasloomi aberdiin-anguse tõu säilitamiseks ja parandamiseks
  2. vajalik on puhtatõuliste karjade osakaal kogu tõumassiivist 15 – 20%
  3. aberdiin-anguse tõu puhtatõuliste karjade aretustaseme tõstmine on tähtsamaid ülesandeid, milleks on vajalik:
  • suguloomade ehk vanemloomade aktiivne ja järjepidev valik selektsioonitunnuste alusel
  • kasutada ainult väärtuslikke sugupulle, mida muretseda teistest parematest karjadest või välismaalt
  • suurema selektsiooniedu suurendamiseks kasutada kunstlikku seemendamist ja embrüosiirdamist.
  1. Ristamine, mis on lihaveisekasvatuses laialt kasutusel olev aretusvõte. Selle eesmärk on heteroosiefektist tingitud suurema majandusliku efekti saavutamine ja seda juba järgmises põlvkonnas. Seeläbi on võimalik kiiremini toota turunõuetele vastavat toodangut. Ristamise kasutajatel on kaks valikut: uue tõu kujundamine või lihaomaduste parandamine. Esimese meetodi kaudu on võimalus toota oma karja tarbeks ammlehmi. Teise puhul realiseeritakse kõik järglased reeglina lihaks. Ristamismeetodid on järgmised:

2.1. Vältav ehk ümberkujundav ristamine. Kasutatakse, kui soovitakse mõnelt muult lihaveise tõult üle minna aberdiin-anguse tõu aretusele. Seejuures kasutatakse iga järgneva põlvkonna emaslooma paaritamiseks aberdiin-anguse tõu puhtatõulist pulli (parandaja tõug) ja viiendat põlvkonda loetakse puhtatõuliseks. Ristand pulljärglane tapetakse lihaks.

Näide:

ema: mitte Ab tõug  x  isa: Ab(pt)

¯

♀ Ab F1 x  Isa: Ab (pt)

¯

♀ Ab F2 x Isa: Ab (pt)

♀Ab F3  x Isa: Ab (pt)

♀Ab F4 x ♂Ab (pt)

Ab pt

2.2. Kombineeritud ristamine. Selle meetodi puhul kasutatakse emasoomade tiinestamiseks suuremat tõugu lihapulli, et saada paremate lihaomadustega järglasi, kui on lähtetõugudel. Kombineeritud ristamist kasutatakse siis, kui lihaveiste arvukus karjas on jõudnud vajaliku tasemeni ja tahetakse veelgi parandada lihaveiste kasvukiirust ning tapa- ja lihaomadusi. Praktikas on soovitav kasutada just seda ristamismeetodit, kui eesmärk on veiste realiseerimine lihaks.

Näide:

ema: Ab (alates F1)  x  isa: kas Ba, Bb, Ch, Li, Pi või Si (pt)

¯

Järglane: Ba, Bb, Ch, Li, Pi või Si F1

Ammlehmaks on aberdiin-anguse tõugu ristand või tõupuhas veis, kellel on hea piimakus. Ristamisel kasutatakse suuremat tõugu (akviteeni hele, belgia sinine, šarolee, limusiin, piemont, simmental) paarituspulli (või spermat). Kasutatavad pullid pärandavad head kasvukiirust  ja häid lihaomadusi. Nii pull- kui lehmjärglased realiseeritakse lihaks. Vajadusel võib Si tõu F1 kasutada ammlehmade saamiseks.

Näitused

Üheks lihatõugude propageerimise võimaluseks on esitleda tõu paremikku kuuluvaid veiseid erinevatel messidel ja näitustel (näiteks Agri, Talupäevad Jänedal, Luige näitused, Tartu sügisnäitus jt.). Nii saab ülevaate üldise aretustöö taseme kohta ning impulsse edasiseks tegevuseks.

Aretusprogrammi osaks on lihaveiste jõudlukontrolli läbiviimine, millel on järgmised lisad:

  • Aretuslooma põlvnemis- ja jõudlusandmete kogumise, nende õigsuse kontrollimise, töötlemise ja säilitamise kord (I)
  • Andmed laboratooriumi kohta, kus tehakse jõudluse määramiseks vajalikke analüüse (II)
  • Aretuslooma jõudlusandmete ja nende hindamistulemuste avaldamise kord (III)
  • Jõudlusandmete kogumise koolitusprogrammid ning jõudlusandmete koguja tunnistuse saamise nõuded ja tunnistuse väljastamise kord (IV)
  • Aretuslooma jõudlusandmete kasutamise kord (V)

Samuti kehtivad aberdiin-anguse tõu veistele sarnased korrad piimaveistega:

  • tõuraamatusse kandmise alused ja tõuraamatu pidamise kord (I)
  • aretuslooma põlvnemise registreerimise ning põlvnemise õigsuse kontrollimise kord (II)
  • aretuslooma ja aretusmaterjali aretuseks sobivaks tunnistamise kord (III)
  • emaslooma seemendusandmete registreerimise kord (IV)
  • seemendamise koolitusprogrammid ning seemendaja tunnistuse saamise nõuded ja tunnistuse väljastamise kord (V)
  • aretuslooma jõudlusandmete ja geneetilise väärtuse hindamistulemuste kasutamise kord (VI)
  • põllumajanduslooma, keda soovitakse tõuraamatusse kanda, identifitseerimine ja selle üle arvestuse pidamise kord (VII)